Peale tugevat äikest ja vihma kattusid õhtu eel lagendikud uduga, mis mässis ümbruse piimjasse loori. See viu näis olevat enesele leidnud koha, kus öö vastu võtta. Udu tihenes nii kiiresti, et paari minuti pärast polnud viud enam nähagi. Head und!
Kalakotkas võib mõnekümne kilomeetri tagant käia kalu püüdmas, et siis oma poegi toita. Isegi poolekilose kalaga on sellise vahemaa läbimine paras katsumus. Et oma tagasilendu natukenegi kergemaks teha, kasutavad nad ära tõusvaid õhuvoole.
Nurmkana oskab kohe korralikult ehmatada - ta ootab viimase võimaluseni ja siis "vurr" tõuseb otse su jalgade ees rohust õhku ja "vurab" natukene maad eemale. Teda on väga raske rohust leida. Aga kui juba korra leiad ja silm peal hoida, siis on väga vahva tema jooksmist rohu sees vaadata, muidugi kui rohi on veel piisavalt madal.
See sama rõngastatud laululuigepaar, kellest üks "veel peal kõndis", on õnnelikult oma 8 poega (siin fotol pole kõik näha) välja haudunud. Kui varemalt olid vanalinnud väga häälekad, andes kaugel pesal istuvale kaasale endast märku, siis nüüd on linnud väga vaiksed - ollakse ju ka kogu aeg koos oma poegadega. Samas on aga läheduses olev teine laululuigepaar, kes küll ei pesitse, suhteliselt häälekas.
See lind siin kannab kaelarõngast, mida saab juba kaugelt lugeda. Selle järgi saadakse teada, kust ta tuleb, kus on ja kuhu läheb. Ka tema kaasal on kaelarõngas. 
Meie metsade suurim kanaline, kelle nägemine on alati suur elamus. Võib olla sellepärast, et meie kohtumised muutuvad järjest harvemateks...
Noor merikotkas, kellel pole veel kohustusi, hulgub siin ja seal ringi. Eks nii mõnigi otsib kohta, kus tulevikus pidama jääda. Minu jaoks on nii meri- kui ka kaljukotkas suurus muljet avaldanud ikka siis, kui nad maas on, rongad ja harakad pelglikult ümberringi keksimas.
