Varahommikune päikesetõus on justkui äratuskella helin magamistoas - kõikehõlmav hallus asendub juba esimeste päikesekiirte käes värvide küllusega. Just sellisel hommikul olin juba raba servas ootevalmis, et olla tunnistajaks omapärasele tetrede pulmamängule. Eesmärk polnudki niivõrd pildistada kui veenduda, et seal ikka veel tedremängud toimuvad, ja nautida seda kudrutamist ja susistamist, mis selle mänguga kaasneb.
Ent enne veel kui ma jõudsin mängupaiga juurde, köitis minu tähelepanu suur lobistamine ühes rabaloigus. Kiiresti sai selgesks, et raudkull üritas endale hommikueinet muretseda otse loigu pervelt. Enda jaoks pean tähelepanuväärseks tõsiasja, et sinikael-pardid (eeldatavalt ka teised pardid) ei püüdnudki lendu tõusta ja põgeneda. Emaslind püüdis sukeldudes madalas vees ennast päästa ja paaril korral üritas isalind ka rünnata (!) raudkulli, ajades tiivad laiali ja vehkides nendega ning vett kas siis tahtlikult või juhuslikult raudkulli poole pritsides. Vette jäämine ja sukeldumine (ujupardid üldjuhul ei sukeldu) annab neile sellises olukorras suurema ellujäämisvõimaluse kui üritada lendu tõusta ja minema lennata. On ju partide lendu tõusmine üpriski aeglane ja sellel ajal on nende manööverdusvõime sisuliselt olematu ja seega lihtne saak igale röövlinnule. Hommikusööki siit aga ei raudkull ei saanud, sest üsna kiiresti olid jaol rongad, kes ta minema ajasid.
Surmaga silmitsi.
Foto kvaliteet on küll vilets, ent rohkem emotsiooni edasi andmiseks. Emaslind on sukeldunud vee alla. Isaslind püüab ennast tiibadega suuremaks teha. Sinikael-part (Anas platyrhynchos) v raudkull (Accipiter nisus).Esimesed päikesekiired juba langesidki rabapinnale. Eemalt oli juba mõnda aega kuulda tetrede mänguhääli, mida olin olingi nüüd kuulama jäänud. Sekka oli kuulda ka mõni harv sookure hüüatus kuskil väga kaugel. Kokku nägin 4 isaslindu, üks uhkema ja laiema lumivalge alasabaga, mis kui lumehunnik juba kaugele näha oli pruunil rabapinnal, kui teine, ja vaid ühte emaslindu. Võimalik, et ma lihtsalt ei suutnud emaslinde eristada sama värvi raba pinnast.
Teel lahinguväljale. Isaslind saabub platsile, kus siis selgitatakse välja SEE PARIM. Teder (Tetrao tetrix).
Varsti aga otsustas üks kukkedest minu lähedale kasele tulla. Huvitav, miks ta seda tegema pidi? Vaevalt, et üheskoos otsustati, et nüüd on tema kord valvet pidada!? Aga võib olla mõjub ta puu otsast suurema ja suursugusemana? Igatahes jätkas ta seal samas puu otsast kudrutamist ja susistamist. Ja mis sai minul selle vastu olla kui tuldi mulle lähemale? Mitte kõige vähematki!
Kuid ikka on nii, et kui midagi on ,siis on seda palju ja kui pole, siis polegi midagi. Nii ka seekord. Lisaks kõigele eelnevale, märkasin ühtäkki, et samas lähedal oleval kasel oli hallõgija. Olen seda lindu näinud poolel tosinal korral ainult talviti. Kuna talviti pole eriti põhjust häält teha, siis on see lind minu jaoks olnud tummaks linnuks. Ka kühmnokk-luike, keda inglise keeles kutsutakse "tummaks luigeks" (Mute Swan), olen kuulnud rohkem häält tegemas kui hallõgijat. Ja järgnevaks üllatuseks polnud ma valmis. Ühtäkki kuulsin ma piiksatusi, päris lähedalt. Ma hakkasin pingsalt otsima selle hääle autorit, ise püüdes liikumatuks jääda. peale piiksatusi kostus midagi näugumise sarnast... Ja suur oli mu üllatus, kui avastasin ,et selleks on hallõgija ise! Kuid siis läks lahti - väga meloodilised viisijupid üksteise järel. Kuna mu kodutöö hallõgija häälte osas oli täiesti puudulik, siis oli kõik see toimuv mulle suurepäraseks elamuseks ja kogemuseks! Vaatamata sellele enda jaoks suurele avastamisrõõmule, taipasin ma ka ümbrust uurida, sest, kogemusest teiste lindudega, niisama ei kiputa ka laulma. Nii ka seekord! Olin sattunud emas- ja isaslinnu vahele. Tõsi, emaslind jäi enam-vähem vastu päikest, kuid seal ta oli. Pean tunnistama, et tedred olin selleks hetkeks täiesti unustanud.
Hallõgija (Lanius excubitor) isaslind lisaks kaunile laulule uhkeldab ka oma sabaga, ajades selle võimalikult laiaks.
Oma kodu ukse ees.
Seltsis koos teiste sinikael-partidega, ja paistis, et kõik tundsid end hästi.
See pilt üllatas mind, sest ma pole kunagi varem näinud (loe: tähele pannud) tikutajal sellist sule asetust tiiva ja saba vahel. Tundub, et tegemist on äärmise tüürsulega. Huvitav, kas sellega tekitataksegi see tikutajale kevadel nii tüüpiline mänguheli?
Arvasin, et olengi ta selleks korraks kaotanud, kuid oma üllatuseks nägin teda uuesti - seekord juba renni servast mind piidlemas! Saanud korraks pilgu mulle peale visatud, tormas ta jälle jõkke. Hellitasin lootust, et ehk pole ta uudishime minuga veel piirdunud, ja jäin paigale. Mõne hetke pärast oligi ta kohal, kuid seekord juba väga julge - nuuskis õhku vasakult ja paremalt, välja tegemata ka fotoaparaadi katikuklõpsudest!
Kas oli see päike, mis otse minu selja tagant talle silma paistis, kuid mulle jäi mulje, et ega ta väga hästi ei näegi. Pigem näis tema jaoks haistmine olulisem olema kui nägemine. Küll aga reageeris ta kiiresti minu järsematele liigutustele.
Surmaga silmitsi. Foto kvaliteet on küll vilets, ent rohkem emotsiooni edasi andmiseks. Emaslind on sukeldunud vee alla. Isaslind püüab ennast tiibadega suuremaks teha. Sinikael-part (Anas platyrhynchos) v raudkull (Accipiter nisus).
Teel lahinguväljale. Isaslind saabub platsile, kus siis selgitatakse välja SEE PARIM. Teder (Tetrao tetrix).
Hallõgija (Lanius excubitor) isaslind lisaks kaunile laulule uhkeldab ka oma sabaga, ajades selle võimalikult laiaks.
