Varahommikune päikesetõus on justkui äratuskella helin magamistoas - kõikehõlmav hallus asendub juba esimeste päikesekiirte käes värvide küllusega. Just sellisel hommikul olin juba raba servas ootevalmis, et olla tunnistajaks omapärasele tetrede pulmamängule. Eesmärk polnudki niivõrd pildistada kui veenduda, et seal ikka veel tedremängud toimuvad, ja nautida seda kudrutamist ja susistamist, mis selle mänguga kaasneb.
Ent enne veel kui ma jõudsin mängupaiga juurde, köitis minu tähelepanu suur lobistamine ühes rabaloigus. Kiiresti sai selgesks, et raudkull üritas endale hommikueinet muretseda otse loigu pervelt. Enda jaoks pean tähelepanuväärseks tõsiasja, et sinikael-pardid (eeldatavalt ka teised pardid) ei püüdnudki lendu tõusta ja põgeneda. Emaslind püüdis sukeldudes madalas vees ennast päästa ja paaril korral üritas isalind ka rünnata (!) raudkulli, ajades tiivad laiali ja vehkides nendega ning vett kas siis tahtlikult või juhuslikult raudkulli poole pritsides. Vette jäämine ja sukeldumine (ujupardid üldjuhul ei sukeldu) annab neile sellises olukorras suurema ellujäämisvõimaluse kui üritada lendu tõusta ja minema lennata. On ju partide lendu tõusmine üpriski aeglane ja sellel ajal on nende manööverdusvõime sisuliselt olematu ja seega lihtne saak igale röövlinnule. Hommikusööki siit aga ei raudkull ei saanud, sest üsna kiiresti olid jaol rongad, kes ta minema ajasid.
Surmaga silmitsi.
Foto kvaliteet on küll vilets, ent rohkem emotsiooni edasi andmiseks. Emaslind on sukeldunud vee alla. Isaslind püüab ennast tiibadega suuremaks teha. Sinikael-part (Anas platyrhynchos) v raudkull (Accipiter nisus).Esimesed päikesekiired juba langesidki rabapinnale. Eemalt oli juba mõnda aega kuulda tetrede mänguhääli, mida olin olingi nüüd kuulama jäänud. Sekka oli kuulda ka mõni harv sookure hüüatus kuskil väga kaugel. Kokku nägin 4 isaslindu, üks uhkema ja laiema lumivalge alasabaga, mis kui lumehunnik juba kaugele näha oli pruunil rabapinnal, kui teine, ja vaid ühte emaslindu. Võimalik, et ma lihtsalt ei suutnud emaslinde eristada sama värvi raba pinnast.
Teel lahinguväljale. Isaslind saabub platsile, kus siis selgitatakse välja SEE PARIM. Teder (Tetrao tetrix).
Varsti aga otsustas üks kukkedest minu lähedale kasele tulla. Huvitav, miks ta seda tegema pidi? Vaevalt, et üheskoos otsustati, et nüüd on tema kord valvet pidada!? Aga võib olla mõjub ta puu otsast suurema ja suursugusemana? Igatahes jätkas ta seal samas puu otsast kudrutamist ja susistamist. Ja mis sai minul selle vastu olla kui tuldi mulle lähemale? Mitte kõige vähematki!
Kuid ikka on nii, et kui midagi on ,siis on seda palju ja kui pole, siis polegi midagi. Nii ka seekord. Lisaks kõigele eelnevale, märkasin ühtäkki, et samas lähedal oleval kasel oli hallõgija. Olen seda lindu näinud poolel tosinal korral ainult talviti. Kuna talviti pole eriti põhjust häält teha, siis on see lind minu jaoks olnud tummaks linnuks. Ka kühmnokk-luike, keda inglise keeles kutsutakse "tummaks luigeks" (Mute Swan), olen kuulnud rohkem häält tegemas kui hallõgijat. Ja järgnevaks üllatuseks polnud ma valmis. Ühtäkki kuulsin ma piiksatusi, päris lähedalt. Ma hakkasin pingsalt otsima selle hääle autorit, ise püüdes liikumatuks jääda. peale piiksatusi kostus midagi näugumise sarnast... Ja suur oli mu üllatus, kui avastasin ,et selleks on hallõgija ise! Kuid siis läks lahti - väga meloodilised viisijupid üksteise järel. Kuna mu kodutöö hallõgija häälte osas oli täiesti puudulik, siis oli kõik see toimuv mulle suurepäraseks elamuseks ja kogemuseks! Vaatamata sellele enda jaoks suurele avastamisrõõmule, taipasin ma ka ümbrust uurida, sest, kogemusest teiste lindudega, niisama ei kiputa ka laulma. Nii ka seekord! Olin sattunud emas- ja isaslinnu vahele. Tõsi, emaslind jäi enam-vähem vastu päikest, kuid seal ta oli. Pean tunnistama, et tedred olin selleks hetkeks täiesti unustanud.
Hallõgija (Lanius excubitor) isaslind lisaks kaunile laulule uhkeldab ka oma sabaga, ajades selle võimalikult laiaks.
See lind siin kannab kaelarõngast, mida saab juba kaugelt lugeda. Selle järgi saadakse teada, kust ta tuleb, kus on ja kuhu läheb. Ka tema kaasal on kaelarõngas. 
Meie metsade suurim kanaline, kelle nägemine on alati suur elamus. Võib olla sellepärast, et meie kohtumised muutuvad järjest harvemateks...
Noor merikotkas, kellel pole veel kohustusi, hulgub siin ja seal ringi. Eks nii mõnigi otsib kohta, kus tulevikus pidama jääda. Minu jaoks on nii meri- kui ka kaljukotkas suurus muljet avaldanud ikka siis, kui nad maas on, rongad ja harakad pelglikult ümberringi keksimas.
Oma kodu ukse ees.
Seltsis koos teiste sinikael-partidega, ja paistis, et kõik tundsid end hästi.
See pilt üllatas mind, sest ma pole kunagi varem näinud (loe: tähele pannud) tikutajal sellist sule asetust tiiva ja saba vahel. Tundub, et tegemist on äärmise tüürsulega. Huvitav, kas sellega tekitataksegi see tikutajale kevadel nii tüüpiline mänguheli?
Arvasin, et olengi ta selleks korraks kaotanud, kuid oma üllatuseks nägin teda uuesti - seekord juba renni servast mind piidlemas! Saanud korraks pilgu mulle peale visatud, tormas ta jälle jõkke. Hellitasin lootust, et ehk pole ta uudishime minuga veel piirdunud, ja jäin paigale. Mõne hetke pärast oligi ta kohal, kuid seekord juba väga julge - nuuskis õhku vasakult ja paremalt, välja tegemata ka fotoaparaadi katikuklõpsudest!
Kas oli see päike, mis otse minu selja tagant talle silma paistis, kuid mulle jäi mulje, et ega ta väga hästi ei näegi. Pigem näis tema jaoks haistmine olulisem olema kui nägemine. Küll aga reageeris ta kiiresti minu järsematele liigutustele.
Surmaga silmitsi. Foto kvaliteet on küll vilets, ent rohkem emotsiooni edasi andmiseks. Emaslind on sukeldunud vee alla. Isaslind püüab ennast tiibadega suuremaks teha. Sinikael-part (Anas platyrhynchos) v raudkull (Accipiter nisus).
Teel lahinguväljale. Isaslind saabub platsile, kus siis selgitatakse välja SEE PARIM. Teder (Tetrao tetrix).
Hallõgija (Lanius excubitor) isaslind lisaks kaunile laulule uhkeldab ka oma sabaga, ajades selle võimalikult laiaks.
Huvitav, kas viude tiivamuster on sama unikaalne kui mõne vaalaliigi sabamuster?
Sattusin selle perekonna peale tegelikult jäälindu otsides.... Kuulsin võsas olles imelikku jäälinnu häält meenutavat vilet. Jõe äärde jõudes otsisin ikka veel vee kohalt puudelt värvikirevat lindu kuni märkasin hoopis vees ujuvat looma. Siis sain aru, et selle hääle tekitajaks oli hoopis noor saarmas , kes siis teavitas oma kaugemal asuvat ema võimalikust ohust (minust). Niisiis, ei mingit imelikku jäälindu vaid hoopis noor saarmas.
Seekord kohtusin temaga Peipsi järve ääres. Kaks tõsiasja, mis mind seekord tema juures hämmastasid, olid tema kuulmine ja saagipüük. Vaatamata tugevale vastutuulele, tardus ta iga kord paigale, kui katikuklõps oli käinud. Huvitav, kas see hääl meenutab midagi loodusest või on see pigem tundmatu ja vajab selgust?
Erk päikesepaiste, mõned külmakraadid ja tuulevaikus võluvad leevikestelt vaiksed ent äärmiselt mahedad "kurguhäälitsused" välja. Istusin ja kuulasin ühte päikese käes soojendavat parve, mõtteis viibides juba kevades...
Ja nii ta sööstiski alla noorte kuuskede vahele, kuid hetk hiljem tõusis saagita üles, kõrgemale. Kuna päike soojendas päris kõvasti, mõtlesin, et ehk segab ka kakkusid see sulava lume kukkumine, tilkade langemine ja puidu praksumine orienteerumist selles helide maailmas. Igatahes näis see kakk kuidagi väga närviline olema oma saagijahil - tihedad ja rutakad tulemusteta sööstud.
Veel viimased päikesekiired paistsid nendele talvikestele sinna üles kätte. Minust nad sinna maha jäidki. Huvitav on see, et ümbruses on palju noori kuuski, kus justkui võiks soojem olla, ent nemad otsustasid kõige "paljama" puu võras ööbida. Miks? Kas nad üldse ööbisid ka seal?
Päike oli lumele õhuvanne tegema meelitanud igasugust rahvast - leidsin nii putukaid kui ka röövikuid. Ei meenu, et oleksin eelnevatel aastatel putukaid talvel lumes märganud. Tõenäoliselt on asi olnud minu tähelepanematuses.
Piisab vaid mõnest vaiksest hetkest kui avastad, et polegi alguses nii üksildasena tundunud metsas omaette, vaid avastad end ümbritsetuna tihastest, porridest ja imepisikestest, kuid väga valjuhäälsetest pöialpoistest. Tore oli seda kampa jälgida, kui nad lodu serva "kammisid".
Väike-kirjurähn tööhoos, mil pea liigub toksides väga kiiresti.
On 10.jaanuar ja hommikul näitas termomeeter +9 C! Enamus meist ei akrdagi nüüdseks ärajäänud talve vaid äkilist ja tugevat pakast, mis võtab ära kogu tärganud looduse.
Sain tõelise elamuse seda looma jälgides: kiirus, millega ta oma igapäevaseid toimetusi ajab, on imetlusväärne! Samas on ta nii uudishimulik, julge kui ka ettevaatlik. Teisalt, tema ilmumisega on sellest piirkonnast kadunud kärp. Loodan vaid, et kärbi mittenägemine on minu vähese väljaskäimise põhjus.
Talvine hommikupäike toob esile võrratu sädeluste mängu justkui oleks keegi oma tohutu pärlikogu raba peale laiali pillanud, et niimoodi oma rõõmu väljendada ELU üle.
Händkakk on talvel päevasel ajal hästi märgatav kui vähegi loodusmaastikul käia. Tema jahipidamist on väga nauditav jälgida - kuskilt kõrgemalt peilib ta saaklooma hääle, muidu vilavad silmad lähevad pärani lahti, upitab end siis püsti ja sööstab hääletult oma ohvri peale. Mõnikord ka edutult...
Vahva on vaadata, kuidas need linnud trotsivad külma vett veelgi külmema ilmaga.
Kui tead tema jahimaid, siis üpris suure tõenäosusega leiad ta ka oma tavapäraselt oksalt, kust avaneb hea ülevaade ümbrusele.
Mink sai kätte väikese karpkala. Otsis siis teine piki jõge kohta, kus maabuda, et siis einestada.
Novembri alguses esimese lume ajal. Leidsin tedred sel puul ümbrusele silma peal hoidmas.
